Loss Paranoias ei oota, et õnn sülle kukuks

„Kui on üks paik siin ilmas, kus vähegi midagi kindel on, siis on see loss keset paranoiat. Enne varstisaabuvat ja ammlubatud maailmalõppu kavatseb Loss Paranoias häirimatult muusikat luua, et Viimsel Päeval väärikas ja mitmekesine soundtrack oleks.“

Nii esitleb iseend laupäevasesse ENTRUM finaali peomeeleolu toov Tartu ansambel Loss Paranoias, kes saavutas Eest Laul 2012 konkursil tubli kuuenda koha. Loss Paranoias koosneb viiest andekast muusikust, LossHelena – vokaal, Madis – vokaal ja bass, Ants – trummid, Vilho – kitarrid ja Priit – klahvpillid, kelle bänd sai alguse teisipäevastest jämmimissessioonidest. Ansambli kitarrist Vilho meenutab, kuidas nad mõned aastad tagasi koos käisid ja nädala algust meeleolukalt mööda saatsid. Selle käigus aga tekkisid mõned nii head lood, et tekkis soov luua oma stuudio, kus poleks „ühtegi takistust ega vabandust muusika tegemisel“. „Võtsime eesmärgiks teha muusikat oma rõõmuks ja pühenduda ühele ansamblile, ülearu mõtlemata, mis või kuidas see peaks tulema – kui tuleb, siis tuleb. Ja ta tuleb,“ kirjeldab Vilho.

Loss Paranoias on hea näide sellest, kuidas grupp inimesi teeb üheskoos seda, mida nad kõik naudivad ja armastavad ning edu ja kuulsus tulevad ise järele. „Alati ei pea suunduma sinna, mis on popp või tulus ja turvaline. Kui sul on seda õnne, et saad tegeleda millegagi, mis meeldib, siis küll see tulusus ka õue peale tuleb ja ennast ära tasub,“ on Vilho veendunud. Loss Paranoiase edulugu näitab, et tühjad sõnad need ei ole. Sealjuures tunnistab Vilho siiski, et lihtne ja lilleline oma südame järgi käimine alati ei ole. „See nõuab ühelt poolt suurt julgust ning riski ja teiselt poolt head õnne ja võimalusi. Aga kui tööd ei karda, siis on kõik võimalik,“ usub Vilho.

Ja bänditegemine on vähemalt sama raske töö kui iga teinegi. „Bändiga edukas olemiseks peab päris palju käike läbi mõtlema ja korraldama. Kõrvalt vaadates tundub see üsna kerge ja asjad lihtsalt juhtuvad, aga kõik juhtub ikkagi ainult siis, kui sa vaeva oled näinud ning kui iga meeskonnaliige mõistab kõiki käike ja saab oma panuse lisada,” kirjeldab Vilho bändi toimimist meeskonnana. Kõik meeskonnatööle iseloomulikud väljakutsed, raskused ja koostööpõhimõtted kehtivad ka ansamblitele.
„Nagu igas kollektiivis, siis ka meie vaidleme ja vahel tujutseme, kõigil tuleb seda ette. Aga ikka selleks, et koos edasi minna ja probleemid selgeks rääkida,“ kirjeldab Vilho Loss Paranoiase sisekliimat. Põhiliselt vaidlevad bändi liikmed Vilho sõnul selle üle, kuidas oma tööd vormistada. „Me oleme lubanud üksteisel kõiki arvustada ja kõiki ideid kaaluda ja järele proovida – eesmärk on meil ühine. Vastastikune usaldus ja oskus teineteist ära kuulata on bändis väga olulised,“ kirjeldab ta.

„Meie igaljuhul ei unista juhuslikust õnne sülle kukkumisest, vaid näeme sellega vaeva, aga rõõmuga,“ võtab Vilho kokku Loss Paranoiase eduvalemi.